2019. aasta lõpul ilmunud debüüt on oma kõlalt kõike muud kui debüüt. Trummar Ramuel Tafenau enda sõnul oleks võinud vast varemgi kauamängivaga publiku ette jõuda, sest ideestik ja algne materjal olid juba olemas, kuid "Gather Around" tõestab, et settimisel on omad võlud. Viimistletus on seda instrumentaalplaati läbiv punane niit, mis annab kuulajale kindla toe ja teadmise, et ta on heades kätes. Albumi autor ise ei domineeri vaid annab võimaluse kõlada enda poolt loodud paladel ning hästi valitud kaasmuusikutel – Kalle Pilli kitarridel, Joel Remmel klahvpillidel, Mihkel Mälgand bassil ning külalistena Allan Järve flügelhornil, Tobias Tammearu tenor saksofonil ja Johannes Laas kitarril. Ometi on Tafenau eestvedaja ja autorina see, kes hoiab mingil pealtnäha vaevata moel ühist tukset ning seda mitte pelgalt löökpillidel. Siin käib jutt eelkõige võimest hallata albumi terviklikku tunde- ja kõlapilti. Arvestades, et eelpoolmainitud koosseis sai tões ja väes kokku alles plaadi salvestamise käigus ning pole materjalile kontsertidel kilometraaži kogunud, on see märkimisväärne saavutus. Kuigi nooruslikust uljusest ja katsetamise näljast selle albumi puhul just rääkida ei saa, hüvitab selle kuhjaga teemade tundlikkus ning piisavalt küps meelelaad, et lubada neil teemadel ennast rahulikult läbi tunnetada ning rahuldustpakkuva ammendumiseni jõuda. "Gather Around" suudab kõnetada nii nõudlikku kuulajat kui haakida oma filmilike maastike külge ka jazzivõhikuid. Inimlik ja ilus, püüdmata.
Kommentaarid
näita
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Laadi juurde ({{comments.length - commentsLimitRadio}})
Tähelepanu!
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.
On universaalne tõde, et geniaalseimad asjad siin ilmas on reeglina lihtsad. Nõnda ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine kauamängiv "Põimumised". Sedavõrd minimalistlike vahenditega albumitel, kus kõlavad kõigest klaver ja vokaal, näpuotsatäie efektidega, on alati oht hõredaks jääda. Peatumatu nõtkusega liiklevad aga sel plaadil kaks muusikut nende eneste jaoks armsaks saanud ja ka enamuse meie seas tuntust kogunud lugude vahel ning annavad neile uue hingamise. Poetavad sekka paar instrumentaali-vokaliisi. Tegelikult juba head mõned aastad duona siin-seal üles astunud Koikson-Remmel on mingi ühise meelelaadi ja temperamendi musternäide, mis väljendub eelkõige selles pingutamata ja kerges kõlas, mis annab "Põimumistele" läbiva tooni. Ülimalt meloodilise tunnetusega tõlgendused on kõigiti heakõlalised ja helged, muutumata liialt magusaks. Need on esitused, mille uusversioonid süstivad kuulajasse ehk ka mingi õrna annuse nostalgiat. On siis põhjuseks Koiksoni-Remmeli lõpuni armastusväärne esituslaad või mälestus ajast, mil nende laulude esmaversioonid laineid lõid, kes teab. Ja kas ongi vaja teada? Sünnib ju tunne. Hetkesolemise mulje. Vaid kaheksa palaga album on petlikult väike mõõdupuu nii nende kahe tegeliku repertuaari kui ka võimete ulatuse kohta. Seega jääb üle loota, et "Põimumised" on vaid esimene ettevõtmine nende pikemas ühiste tegemiste jadas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.