Trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari teine kauamängiv "Goodbye July" pidi algselt ilmuma 2020. aasta kevadel, et anda tooni Jazzkaarel ning sellele järgnevatel soojadel suvekuudel. Esimene neist jäi ära, teine andis aga võimaluse end uuesti stardijoonele sättida. Nüüd võtame "Goodbye July" mõjud kaasa selle pöörase ja pöördelise aasta sügiskuudesse. Kellele on kolmiku 2018. aastal ilmunud debüüt "A Shooting Star" tuttav ja meelepärane, ei pea ka siin pettuma. Materjal, mis valdavalt Sooääre sulest, kinnitab veelkord veendunud käekirja. Tema kitarr, mis kord ragiseb oma iseteadlikus ja mehises kartmatuses, siis jälle laulab leebelt, häbenemata oma tundlikkust, joonistab vast kõige selgemini välja albumi meeleolude haarde. Rikkaliku helikeelega kontrabassimängija Ara Yaralyani loodud kaks pala aitavad see-eest oma etno hingusega luua omaette mõõtme. Markku Ounaskari, kes on siinmail lisaks käesolevale triole teinud tihedat koostööd ka pianist Kristjan Randaluga, saab filigraanseks sideaineks Sooääre ja Yaralyani meloodiliste mõtete ning soolosööstude vahel, hoides tukset tõttavates palades ja laotades lauged sillad ballaadides. Viimased on ka antud albumil enamuses. Trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari on kui tasakaalus kolmnurk, mille haarad ja nurgad on võrdsed. See on tasakaalus kolmkõne, mille jälgimiseks tasub varuda aega ja süüvida.
Kommentaarid
näita
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Laadi juurde ({{comments.length - commentsLimitRadio}})
Tähelepanu!
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.
On universaalne tõde, et geniaalseimad asjad siin ilmas on reeglina lihtsad. Nõnda ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine kauamängiv "Põimumised". Sedavõrd minimalistlike vahenditega albumitel, kus kõlavad kõigest klaver ja vokaal, näpuotsatäie efektidega, on alati oht hõredaks jääda. Peatumatu nõtkusega liiklevad aga sel plaadil kaks muusikut nende eneste jaoks armsaks saanud ja ka enamuse meie seas tuntust kogunud lugude vahel ning annavad neile uue hingamise. Poetavad sekka paar instrumentaali-vokaliisi. Tegelikult juba head mõned aastad duona siin-seal üles astunud Koikson-Remmel on mingi ühise meelelaadi ja temperamendi musternäide, mis väljendub eelkõige selles pingutamata ja kerges kõlas, mis annab "Põimumistele" läbiva tooni. Ülimalt meloodilise tunnetusega tõlgendused on kõigiti heakõlalised ja helged, muutumata liialt magusaks. Need on esitused, mille uusversioonid süstivad kuulajasse ehk ka mingi õrna annuse nostalgiat. On siis põhjuseks Koiksoni-Remmeli lõpuni armastusväärne esituslaad või mälestus ajast, mil nende laulude esmaversioonid laineid lõid, kes teab. Ja kas ongi vaja teada? Sünnib ju tunne. Hetkesolemise mulje. Vaid kaheksa palaga album on petlikult väike mõõdupuu nii nende kahe tegeliku repertuaari kui ka võimete ulatuse kohta. Seega jääb üle loota, et "Põimumised" on vaid esimene ettevõtmine nende pikemas ühiste tegemiste jadas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.