Ilu on ilmeksimatuks märksõnaks Mari Jürjensi uusima kauamängiva "Omaenese ilus ja veas" puhul. Ilu valgub igast helist ja sõnast, seadest ja toonmeisterdusest. Mari Jürjens nagu Mari Jürjens ikka, võiks öelda, sest jälle äärest-ääreni omaloomingulise albumi tasase tarkusega tehtud tervik on korraga täidlane ja kerge, inimlikult kriimuline ja samas puhas. Nõnda siis ka ei tilkagi imalust. Kuid nüüd öeldakse kõike selle tempereeritud, juba kolmekümne künnise ületanud ja elu avali pilguga vaagiva naise karakteriga. Tolle kasvava elukogemuse hulka kuulub ka oskus valida enda ümber kaastegijaid, kes meelelaadilt samal lainepikkusel. Aivar Surva roll salvestaja, miksija, kohati seadete kaasautorina ning nii mõnegi instrumendi – klaver, trompet, flüügelhorn – mängijana pole sugugi vähetähtis. Sten-Olle Moldau kitarril, Indrek Mällo kontrabassil, Ain Agan fretless kitarril, Robert Jürjendal elektrikitarril, Tanel Kadalipp kellamänguga, Pärt Uusberg kahes palas keelpilli seadete autorina ja Rasmus Puur nende dirigendina – kes neid muusikuid kordki elus kuulnud-näinud, ei imesta ka albumi sedavõrd terviklikus kõlapildis. Sisetukse, meloodiad, täpselt doseeritud seaded ja ikkagi need tekstid, alati täpse sõrmepuutena kuskile kuulaja roiete ja südame piirkonda puudutavad tekstid, hoiavad kütkes. Selliste eluliselt oluliste, pealnäha lihtsate ja väikeste, kuid sisult ometi ülisuurte mõtete edastajana saab toimetada vaid väga ettevaatlikult, et mitte kogemata võtta endale õpetaja, isegi targutaja roll. Jürjensi puhul seda ei juhtu. Ta ei rihi sinna, ka parima tahtmise juures vist ei oskakski, kuid omal väga tasaselt imbuval moel saab siiski selleks vaikseks sisehääleks, käratseval ja kiirustaval ajastul kadumaläinud intuitsiooni meeldetuletajaks või isegi aseaineks. Ta näitab iseenda isiklike piltide kaudu, mida tähendab kaotada oma kibeda maailma kaitseks kasvatatud kest ja maskid ning milline näeb välja üks päris mina, omaenese ilus ja veas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.