Kui kuulsamad soome pojad uskusid fifty-sixty võrrandisse, siis Sten-Olle Moldau võrrand albumil "Rapla" on midagi sixty-sixty laadset. Ja seda nii muusika kui sõnade kasuks. Ei pääse kuulaja ühest ega teisest. Publikul võetakse natist kinni ja öeldakse koondsõnumina ühte selget tõtt – tunda on vaja. Pahaaimamatult plaadi käivitanuna on oht ühel hetkel avastada, et puder on põhja kõrvetatud, püksid on pesumasina asemel ahju pistetud, laps trenni unustatud ja autoga Viljandi asemel Valka sõidetud. Moldau valdab meie eestimaist laulja-laulukirjutaja žanri nagu mõni meist hingamist, kõndimist või toidu neelamist ja tulemuseks on aja seiskumine. Oma senise kolme albumi loomisega on kõvasti tundetrenni tehtud. Moldau on justkui see hull teadlane, kes laulude laboris leiutatud tohterdused esmalt enda nahal ära katsetab ja pakub seda siis meie südame peale võidmiseks. Kraam on testitud ja aus. Ise autor, ise esitaja, ise produtsent ja seadja, ise videotegi looja, haldab ta "Rapla" tervikut ja manab kuulajaile silme ette elavaid stseene, mis niipea ei unune. Jah, Sten-Olle Moldau looming ei pruugi olla just kõigi tassike teed, aga see on nagu Sammalhabeme põdrasamblatee – maitse jääb meelde ja raudselt mõjub.
Kommentaarid
näita
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Laadi juurde ({{comments.length - commentsLimitRadio}})
Tähelepanu!
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.
On universaalne tõde, et geniaalseimad asjad siin ilmas on reeglina lihtsad. Nõnda ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine kauamängiv "Põimumised". Sedavõrd minimalistlike vahenditega albumitel, kus kõlavad kõigest klaver ja vokaal, näpuotsatäie efektidega, on alati oht hõredaks jääda. Peatumatu nõtkusega liiklevad aga sel plaadil kaks muusikut nende eneste jaoks armsaks saanud ja ka enamuse meie seas tuntust kogunud lugude vahel ning annavad neile uue hingamise. Poetavad sekka paar instrumentaali-vokaliisi. Tegelikult juba head mõned aastad duona siin-seal üles astunud Koikson-Remmel on mingi ühise meelelaadi ja temperamendi musternäide, mis väljendub eelkõige selles pingutamata ja kerges kõlas, mis annab "Põimumistele" läbiva tooni. Ülimalt meloodilise tunnetusega tõlgendused on kõigiti heakõlalised ja helged, muutumata liialt magusaks. Need on esitused, mille uusversioonid süstivad kuulajasse ehk ka mingi õrna annuse nostalgiat. On siis põhjuseks Koiksoni-Remmeli lõpuni armastusväärne esituslaad või mälestus ajast, mil nende laulude esmaversioonid laineid lõid, kes teab. Ja kas ongi vaja teada? Sünnib ju tunne. Hetkesolemise mulje. Vaid kaheksa palaga album on petlikult väike mõõdupuu nii nende kahe tegeliku repertuaari kui ka võimete ulatuse kohta. Seega jääb üle loota, et "Põimumised" on vaid esimene ettevõtmine nende pikemas ühiste tegemiste jadas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.