2015. aastast tegutseval Rubundil ilmub lehtede langemise aegu teine kauamängiv "Müha", mis seguneb sügiseste meeleoludega nagu valatult. 12 täisverelist laulu, keskseks karakteriks ja autoriks ikka Liisa Tetsmann. Trummidel Indrek Tetsmann ning kontrabassil ja basskitarril Martin-Eero Kõressaar, käiakse ikka oma isepäist sammu, kuid seadetes lastakse elegantsel lihtsusel kõlada. Hallatakse perfektselt seda akustilist kõlapilti, mis pealispinnal jätab küll mulje non chalant meeleoludest, kuid mängulise sõnakasutusega sisu on täidlane ja tuumakas. Näpuotsaga klaverit siin, natuke Hammond orelit seal ning veidi poognaga tõmmatud kontrabassi väikeseks aktsendiks, kuid pillide loomulik kokkukõla jääb taustsüsteemiks, millel Liisa Tetsmanni vokaal on alati keskne jutustaja. Vahel mahedaks, vahel tütarlapselikult heledaks, vahel teatraalselt sumedaks timmitud hääl vahetab väljendusregistreid vastavalt fantaasiaküllasele tekstile. Teatraalsuse diapasoon oli ehk eelmisel albumil "Mõttemets" laiemgi – värve võõbati julgete kihtidega ja nõnda ei olnud Rubundi just kõigi jaoks pärikarva silitav kuulamine. "Mühas" aga usaldatakse tasasema tooni sisendusjõudu ning kuulajal jääb mahti Liisa Tetsamanni sisekosmoses ringi vaadata. Pole ka väheoluline mainida, et sellelgi albumil on salvestajaks ja toonmeistriks Margus Alviste, kelle käe all on "Müha" tervikkõla kui mahedalt voolav jõgi. Kuid Liisa Tetsmann puistab juba puhtalt oma olemusega pisut pipart sinna sekka. Ei ole vast igaühe tassike teed, kuid kellegi täpselt parajaks timmitud kohv törtsu viskiga küll.
Kommentaarid
näita
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Laadi juurde ({{comments.length - commentsLimitRadio}})
Tähelepanu!
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.
On universaalne tõde, et geniaalseimad asjad siin ilmas on reeglina lihtsad. Nõnda ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine kauamängiv "Põimumised". Sedavõrd minimalistlike vahenditega albumitel, kus kõlavad kõigest klaver ja vokaal, näpuotsatäie efektidega, on alati oht hõredaks jääda. Peatumatu nõtkusega liiklevad aga sel plaadil kaks muusikut nende eneste jaoks armsaks saanud ja ka enamuse meie seas tuntust kogunud lugude vahel ning annavad neile uue hingamise. Poetavad sekka paar instrumentaali-vokaliisi. Tegelikult juba head mõned aastad duona siin-seal üles astunud Koikson-Remmel on mingi ühise meelelaadi ja temperamendi musternäide, mis väljendub eelkõige selles pingutamata ja kerges kõlas, mis annab "Põimumistele" läbiva tooni. Ülimalt meloodilise tunnetusega tõlgendused on kõigiti heakõlalised ja helged, muutumata liialt magusaks. Need on esitused, mille uusversioonid süstivad kuulajasse ehk ka mingi õrna annuse nostalgiat. On siis põhjuseks Koiksoni-Remmeli lõpuni armastusväärne esituslaad või mälestus ajast, mil nende laulude esmaversioonid laineid lõid, kes teab. Ja kas ongi vaja teada? Sünnib ju tunne. Hetkesolemise mulje. Vaid kaheksa palaga album on petlikult väike mõõdupuu nii nende kahe tegeliku repertuaari kui ka võimete ulatuse kohta. Seega jääb üle loota, et "Põimumised" on vaid esimene ettevõtmine nende pikemas ühiste tegemiste jadas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.