Neliku teine kauamängiv ei jäta taaskord kahtlustki – tegemist on puhta, naturaalse jazzi musternäidisega, mis Skandinaavia-Saksamaa teljel, aga miks ka mitte üle kogu Euroopa ja maailma, kõnetab selle stiili austajaid kindlasti. Keskse jutustaja, Rõivassepa, kevadise oja laadi klaar vokaal haarab ikka-alati albumi käivitudes esimesena tähelepanu. Sellesse jääb lõksu. See sunnib oma tasase, kuid heliseva puhtuse ja mõtteselge edastusega ennast jäägitult kuulama. Kvarteti kolm musketäri – Simon Eskildsen klaveril, Adrian Christensen kontrabassil ja Daniel Sommer trummidel – aitavad sel mõtteselgusel voolata. Valdavalt omaloominguline album, sekka tekste Juhan Liivilt ja Liis Reisnerilt ning naksakas avalugu Adrian Christensenilt, on see oma teostuselt võrdselt kõigi nelja ühine vaimne jõupingutus. Kui kõrkjad ühel põllul, kõiguvad nad tuule käes ühes rütmis, kuulata neid siis laval või plaadilt. Iga lugu on ühe kindla emotsiooni ja mõttepildi teenistuses. Fokusseeritult. Olgu see siis udutav "Tallinnas", tihedalt tiksuvas maailmas rahulikku hingetõmmet otsiv nimilugu "Breathe" või tasase pieteediga tunnetatud pärimus "Kiik tahab kindaid". Igal helil on oma koht. Seades nii hõredad kui täidlased hetked kannavad võrdselt. Taanile oma sõrme, käe ja kardetavasti ka kõik muu andnud Rõivassepp ei jäta siiski jonni, seitsme pala pikkusel albumil on kolm laulu eestikeelsed. Arvuliselt võib "Breathe" jätta lüheldase mulje, kuid nagu peenes restoranis ikka, taldrikul on vähe, kuid täpselt kõik see, millest saab söönuks. Bon appétit!
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.