Tegelikult juba mõned aastad tegutsenud Kalle Pilli Quintet on jõudnud oma debüütalbumini. 2021. aasta lõpus salvestatud "Lantau" on oma tervikpildilt läbimõeldud jada selgeid meloodiajooni, maitsekalt esile tõstetud soolovorme, täpselt tabatud tempovalikuid ja -vaheldusi ning oma soojades üldtoonides kuulaja poole avatud kutsungeid. Kvinteti kauamängiv tabab kahte kuulajaskonda ühe hoobiga - nii nõudlikku jazziaustajat kui uudishimulikke "algajaid". 2017. aastal Tiit Pauluse nimelise Noore kitarristi preemiaga pärjatud Pilli on viimase kümnendi jooksul jäänud terasematele muusikasõpradele silma eriilmelistes pop- ja jazzmuusika koosseisudes, olles saatjaks Hedvig Hansonile, tehes kaasa Ramuel Tafenau Quintetis ja Marianne Leiburi ansamblis ning sulandudes orgaaniliselt Liis Lemsalu Bandis. Ehk taolisest mitmekülgsusest saabki alguse võime tabada erinevaid publikuid. Viisikus teevad lisaks Pillile kaasa Janno Trump basskitarril, Ramuel Tafenau trummidel, Joel-Rasmus Remmel klahvpillidel ning Keio Vutt saksofonidel. Läbivalt Kalle Pilli loomingust kantud "Lantau" on oma kõlalt rahumeelse elegantsiga jutustatud lugu, taustsüsteemiks pingevaba meelelaad. Midagi ei etendata ega peideta, midagi pole vaja tõestada – ilu on ilu, kurbus on kurbus ja rõõm on rõõm. See võimaldab kuulajal kergelt kaasa kulgeda ja end muusikute kätte usaldada.
Kommentaarid
näita
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Laadi juurde ({{comments.length - commentsLimitRadio}})
Tähelepanu!
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.
On universaalne tõde, et geniaalseimad asjad siin ilmas on reeglina lihtsad. Nõnda ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine kauamängiv "Põimumised". Sedavõrd minimalistlike vahenditega albumitel, kus kõlavad kõigest klaver ja vokaal, näpuotsatäie efektidega, on alati oht hõredaks jääda. Peatumatu nõtkusega liiklevad aga sel plaadil kaks muusikut nende eneste jaoks armsaks saanud ja ka enamuse meie seas tuntust kogunud lugude vahel ning annavad neile uue hingamise. Poetavad sekka paar instrumentaali-vokaliisi. Tegelikult juba head mõned aastad duona siin-seal üles astunud Koikson-Remmel on mingi ühise meelelaadi ja temperamendi musternäide, mis väljendub eelkõige selles pingutamata ja kerges kõlas, mis annab "Põimumistele" läbiva tooni. Ülimalt meloodilise tunnetusega tõlgendused on kõigiti heakõlalised ja helged, muutumata liialt magusaks. Need on esitused, mille uusversioonid süstivad kuulajasse ehk ka mingi õrna annuse nostalgiat. On siis põhjuseks Koiksoni-Remmeli lõpuni armastusväärne esituslaad või mälestus ajast, mil nende laulude esmaversioonid laineid lõid, kes teab. Ja kas ongi vaja teada? Sünnib ju tunne. Hetkesolemise mulje. Vaid kaheksa palaga album on petlikult väike mõõdupuu nii nende kahe tegeliku repertuaari kui ka võimete ulatuse kohta. Seega jääb üle loota, et "Põimumised" on vaid esimene ettevõtmine nende pikemas ühiste tegemiste jadas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.