Flötisti ja saksofonisti Markus Eermanni debüütalbum ei ole märgiline verstapost pelgalt tema isiklikul teekonnal, vaid eesti jazzmuusikas tervikuna. Mõõtes aega tagasi hetke, mil keegi viimati sellisel kujul flööti siinmail esile tõi, jõuame kuskile eelmise sajandi 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algusesse, kadunud Helmut Aniko aegadesse. Veel enam, "Frascatis" on flööt kuningas – kõige kese, algus ja lõpp. Ta on mingi inseenesestmõistetavuse ja lihtsa elegantsiga asetatud põhiliseks vestjaks, olgu siis paladeks Eermanni omalooming, laenud ansamblikaaslaste loomingust või jazzi suurkujudelt. Albumi nimi osundab lokaalile, teatrile ja kohvikule Amsterdamis, kus Eermanni õpingute aegu sealses konservatooriumis leidis aset omajagu ühismängimist ja, arvestades, millise koha on see paik vallutanud tema südames, ilmselgelt ka üheshingamist. Sarnase meeleolu püüab Eermann manada ka albumile, kaasates Holger Marjamaa klaveril, Heikko Remmeli kontrabassil ning Eno Kollomi trummidel. Nõnda sünnibki see sama fluidum, mis leidub nii mõnegi selle põlvkonna looja ja muusiku kauamängival. Tegemist on märkimisväärse generatsiooniga, mis on valdavalt koos kasvanud, koos õppinud, seda sageli ka välismaal, ning paljudes eri koosseisudes ja kombinatsioonides üha uuesti ja uuesti koos mänginud ning seeläbi näiliselt vaevatu kokkukõla leidnud. Märgakem siis seda vabalt voogavat ühiskulgu, elutervet mängurõõmu ning ajaloolist hetke eesti muusikaloos.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.