Aastast 2016 Titoksi nime all tegutsev trio täidab siinmail üsna uhkes üksinduses stiililahtrit, mis vinnab muusikute ette märkimisväärselt kõrge lati, millest üle hüpata. Gypsy jazzi nüansirikkad tunnused ja nõudlikkus nii tehnika kui temperamendi osas on kõike muud kui kergesti teostatavad. See sunnib asjaosalisi pidevalt omamoodi muusikalisse jõusaali, et suuta näilise kerguse ja heatujulisusega astuda publiku ette ja puistata justkui varrukast antud stiili palasid klassikutest kuni omaloominguni, minetamata oma mängulisust. Eeskujudeks ikka Biréli Lagrène, Django Reinhardt ja Stéphane Grappelli, treeniti endale algusaastatel korralik baas alla ning debüütalbum "When Day Is Done" andis triole korraliku stardipaugu. Oma teisel, omanimelisel kauamängival leitaksegi juba eluterve balanss standardite ja uusloomingu ning muusikalise eneseotsingu ja eneseteadlikkuse vahel. Pea läbivalt kõrgendatud meeleolus kulgev album tuksub edasi meelekindla auruvedurina ja fikseerib selle, mida võib kontsertesituses veelgi hoogsamana kogeda. Nüüdseks on triost siiski saanud nelik. Kui ansambli seeme sai pandud mulda viiuldaja Kristjan Rudanovski ja kitarrist Jaanis Killi ühistest mängimistest, siis Robert Nõmmaniga tutvumisel sai Titoks endale korralikult jalad alla. Nüüd on oma teekonnal kaasa haaratud veel teinegi kitarrist. Ainar Toit, kes lisab ansamblisse veelgi tihedama kõla, mõned originaalpalad ning, näib, kaaslastega sarnase meelelaadi. Tervikuna on "Titoks" hoogne vitamiinidoos neile, kes vajavad veidi muusikalist turgutust.
Kommentaarid
näita
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Laadi juurde ({{comments.length - commentsLimitRadio}})
Tähelepanu!
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.
On universaalne tõde, et geniaalseimad asjad siin ilmas on reeglina lihtsad. Nõnda ka Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli ühine kauamängiv "Põimumised". Sedavõrd minimalistlike vahenditega albumitel, kus kõlavad kõigest klaver ja vokaal, näpuotsatäie efektidega, on alati oht hõredaks jääda. Peatumatu nõtkusega liiklevad aga sel plaadil kaks muusikut nende eneste jaoks armsaks saanud ja ka enamuse meie seas tuntust kogunud lugude vahel ning annavad neile uue hingamise. Poetavad sekka paar instrumentaali-vokaliisi. Tegelikult juba head mõned aastad duona siin-seal üles astunud Koikson-Remmel on mingi ühise meelelaadi ja temperamendi musternäide, mis väljendub eelkõige selles pingutamata ja kerges kõlas, mis annab "Põimumistele" läbiva tooni. Ülimalt meloodilise tunnetusega tõlgendused on kõigiti heakõlalised ja helged, muutumata liialt magusaks. Need on esitused, mille uusversioonid süstivad kuulajasse ehk ka mingi õrna annuse nostalgiat. On siis põhjuseks Koiksoni-Remmeli lõpuni armastusväärne esituslaad või mälestus ajast, mil nende laulude esmaversioonid laineid lõid, kes teab. Ja kas ongi vaja teada? Sünnib ju tunne. Hetkesolemise mulje. Vaid kaheksa palaga album on petlikult väike mõõdupuu nii nende kahe tegeliku repertuaari kui ka võimete ulatuse kohta. Seega jääb üle loota, et "Põimumised" on vaid esimene ettevõtmine nende pikemas ühiste tegemiste jadas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.