Britta Virves on uuema põlve pianist, kes Karmen Rõivassepa, Rahel Taltsi, Merje Kägu ja teiste noorte muusikutega sarnaselt on viimastel aastatel oma kanda Skandinaavias kinnitanud, algselt läbi õpingute, hiljem ka sealsetesse muusikakogukondadesse sulandudes ning küpsenud tasapisi, just paraja hetkeni, et tulla näilise kerguse ja ülima loomulikkusega meie ette oma hästi kalibreeritud debüütidega. Nende esikalbumid, võib öelda, on selles mõttes täiuslikud. See on eriline oskus, see töökus, tagasihoidlikkus, eluterve enesekindlus, küpsus ja intelligents, millega leitakse esmalt üles oma muusikaline kese ning seejärel võetakse täie veenvusega avalikkuse ees see esimene samm, mille võib julgelt ka päris omaks kuulutada. See oskus väärib meie kübarakergitust nende ees. Ja kuulaja senisest suuremat tähelepanu. Britta Virvese läbinisti omaloominguline "Juniper" liigub justkui mingil pühapäevasel sammul, kus antakse nii endale kui kuulajale piisavalt õhku ja aega, et kulgedes ka vaadet nautida ning ümbritsevat sisse võtta. Ometi hoiab jazztrio, milles teevad kaasa Jon Henriksson kontrabassil ja Jonas Bäckman trummidel, mingit loomulikku pulssi, mis viib üha edasi ja edasi. Ilusad meloodiakatked, millega käivitatakse üha uus jutustus ja uus lõik jalutuskäigul, annavad õige pea järele hetkes liikumise mõjudele. Iga loo iva seisneb justkui mingis meetrumis ja selle läbi seisundi leidmises. Loo elemendid kerkivad esile ja vaovad lainetena, et pakkuda ühisel kõnnakul vahelduvaid kaadreid. Kuhu keegi meist seda kuulates oma teekonnal välja jõuab, saame ise valida. Selleks on Virves oma muusikas jätnud paraja annuse ruumi. "Juniper" on album, mille sisemine samm on paigas, ehk saame selle kaudu mõõta parajaks ka enda sammu.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.