"Soe" ei ole pelgalt laulja, laulukirjutaja ja näitleja Arno Tamme soolodebüüt vaid ka keskse kõlapildi, käekirja ja meelelaadiga autoriplaat. Paabel, Estonian Voices ja Tintura on vaid mõned senised Arno Tamme ettevõtmised ja alati on ta hoidnud seda tagasihoidlikkuse joont, kus endale liiga eredat valgusvihku ei lubata. Miks, mine tea. Juba õige mitu aastat tagasi alguse saanud mõte omast albumist jõudis Tammel alles 2022. aasta lõpul üle finišijoone. Valdavalt akustilises ja naturaalses võtmes kõnelev kauamängiv pakub võrdselt nii sisukatele tekstidele toetuvaid laule kui eriilmelisi instrumentaale. Viimased, vaatamata oma tekstitusele, on sel albumil ehk isegi kõnekamad. Kihitisi muusikalisi mõtteid pidi ennast ehitavad palad jõuavad mingi panoraamsuseni, mida ongi raske sõnadesse panna. Midagi üdini eestimaist ja looduslähedast on ses kauamängivas ja selle nimi kumab üle albumi terviku. On meloodilisi ja raadiosõbralikke lugulaule ("mida sa otsid", "vaikuse kannul"), filosoofilisi tõdemusi ("ja kuigi"), meeleolu loovaid ja leidlikke seadeid ("interlüüd", "prelüüd"), mõttepuhkust pakkuvaid muusikalisi hetki ("kevadsygis", "öölumi"), ja ometi on see tervikteekond läbi sisemaastike, kus kenas tasakaalus elujaatus ja melanhoolia hoiavad kahevahel kaalukeeli.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.