Viimati kahe toeka funk albumiga meisse paraja annuse elujaatust süstinud Siim Aimla tuleb sel kuulajate ette ühe põhjapaneva jazzi kogupauguga, millel on oht saada klassikuks. "Still Going, Still Growing" on ajatu maiguga. Kõik selle osised – Aimla poolt loodud algmaterjal, kvarteti ühtne meelelaad ja tihe sisemeetrum ning lõpuks ka täpseks timmitud kõlapilt – lubavad nõnda ennustada. Pea aastase vahega aset leidnud kahe salvestussessiooni käigus minetati liigne aukartus põhjanaabrite tippmuusiku ees ning algselt ühise mängurõõmu katsetusena paika pandud kohtumised said siiski kauamängivaks. Projekti nimes on küll fookuses Aimla nimi, kuid selle autori ja eestvedaja jaoks on üheks kauamängiva "Still Going, Still Growing" suurimaks tõukejõuks siiski võimalus teha koostööd Jukkis Uotila, soome suurima jazzisaadikuga maailmas. Lisaks Aimlale saksofonil ja Uotilale trummidel, löövad kaasa veel Holger Marjamaa klaveril ja Heikko Remmel kontrabassil. Neis kahes uuema põlve muusikus on sedavõrd kartmatut pealehakkamist, käsitööoskust ja kilometraaži, et mõjuda võrdväärsete partneritena Aimlale-Uotilale. Kokku saab tugev nelik, kes mõjuvad edasiviiva ja värskena ning kes pakuvad täidlast muusikalist käekirja. On sisekaemuslikke hetki ("Tühi väli"), on elujaatavat hoogu ("Still Going, Still Growing", "10000 Steps"), on mehelikku minekut ("Dark Shit", "Angry Bird") ja tundlikku ilumeelt ("Cara Mia", "The Lake"). Kokku joonistub terviklik jutustuse kaar, mida tasub ka segamatu kuulamise käigus algusest lõpuni kogeda ning jääda lootma, et kvarteti debüüt saab kunagi ka järje.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.