Kvartett Ain Agan, Teemu Viinikainen, Mika Kallio ja Mihkel Mälgand kogunesid juba kolmandat korda, et salvestada järjekordne täispikk album. 2009. aastal nägi ilmavalgust "Pictures", mis andis kohe aimu, et tegemist on kergesti kokkusulanduva vennaskonnaga. Debüüdi puhul ei olnud pelgalt märkimisväärne nende kollektiivne muusikapagas, vaid ka isiksuste kokkukõla. Sellisel soojusel on tavaks endast äratuntav jälg muusikasse jätta ning nõnda andis see endast märku ka teisel kauamängival, 2015. aastal ilmunud albumil "Now I Know". Kolmanda plaadi meeleolud viivad seda üheshingamist edasi. Veel enamgi. Neliku perfektsele sisevõnkele lisandus sel korral vokalistina Karmen Rõivassepp ning sündis sootuks midagi uut. Vastupidiselt tavapärastele ohtudele taoliste tavakontsellatsiooni muutuste puhul, kus liikmeid lisandub või lahkub, võidab kvartett oma uuest kvinteti staatusest mõndagi. Põhjamaine omaloominguline jazz, rahumeelse sisemeetrumi ja tasakaalus omavahelise instrumentaalvestlusega, saab kristalse vokaali võrra sära juurde. Rõivassepp ei jää seejuures sugugi pelgaks featuring artistiks sel albumil. Ta sulandub juba olemasolevasse isiksuste kombinatsiooni valatult ning albumi "New Moon" tegijaskond on nõnda leidnud ka ideelise kaasmuusiku. Nii mõnigi pala, mis võib varasematelt albumitelt juba tuttav olla, saab siin uue kõla ning nii mõnigi instrumentaal kehastub ümber lauluks. Mingit küpset rahumeelsust hõngub sest lugudejadast, mis mõjub kuulajale oma tempereeritud kõnnakuga taastavalt. Korraks sähvatab inglisekeelne "Folk Blues" on svingiva rõõmuga, et siis anda lõppakord instrumentaaliga "Palve", mis vaatamata oma mahedatele hüvastijätu meeleoludele mõjub helge ja lootusrikka sisendusjõuga.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.