Pole just haruldane, et siinmail on viimase kümnendi jooksul sündinud nii mõningaidki pea perfektseid debüüte. Haruldase küpsuse, maitsekuse ja viimistletusega astub kuulajate ette ka Anett Tamm alias Alonette oma esikalbumiga "Compass". Indie popi mahedamaid lainepikkusi võngutades luuakse muusikaline isiksus, selgete piirjoontega peategelane, kes kõneleb eelkõige tekstide kaudu, kuid seda rüütav helikest aitab sõnumi eriti tabavalt kuulaja sisekihtidesse istutada. Justkui pingutamata saavutatakse kõlapilt, mis viib meid mingisse aegadetagusesse nostalgiasse, kuid millisesse aega, on võimatu öelda. Laialdane singer-songwriter kultuuriruumi "lugemus" kajab ja toonib käsikäes Alonette'i ainuomasusega albumi kordumatuks sulamiks, mis näib esmapilgul lihtne ja vaevatu, kuid oma mitmekihilistes tekstides ning rikkalikes harmooniamängudes tõendab looja võimet hallata nii detaile kui tervikut. Oma maailmapildi kõhkluste ja meelekindluste lahkamine ei muutu ometi kordagi raskemeelseks. Ka melanhoolia tõstetub lõpuks millekski lootusesarnaseks ning valulisemaidki dilemmasid lahatakse ikka väike muie suunurgas. Kuigi album on mingis mõttes kompromissitu – selle autor ei tee kordagi oma avaluses allahindlust – suudab "Compass" rahuldada vägagi mitmeilmelist publikut. On midagi neile, kelle kõrvust libisevad Alonette'i laulud mööda kui meeldiv kõrvapai, kui ka neile, kes julgevad kaevuda värske kauamängiva kõige filosoofilisematesse vahekihtidesse.

Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.