Oma teisel kauamängival "Passenger Seat", võtabki kitarrist Johannes Laas kõrvalistuja ja -vaataja rolli ning annab omal mitte pealetükkival moel viimaste aastate jooksul kokku kogunenud muusikalised mõtted edasi tervikalbumil, millel ajatu kõla. See võinuks võrdse veenvusega ilmuda eelmise sajandi kaheksakümnendail ning ei kõlaks sugugi kohatuna ka kümnete aastate pärast. Eelmisest akustilisema kõlaga kauamängiv võtab küll esmapilgul lahkesti taustamuusika rolli ja jätab kuulajale ruumi valida, millisel otstarbel seda albumit üldse tarvitada, kuid võimaldab ka soovi korral siin-seal detailide mängulisust avastada. Üksteise järel rulluvad tasakaalukate seadete saatel lahti meeldejäävad põhimeloodiad, mis oma küpses lihtsuses annavad ennast kuulajale sõbralikult kätte. Eelkõige sammub "Passenger Seat" justkui ühest muusikalisest toast teise, kus Laas pakub aknast sisse valguva valguse ning kuulaja sisustab ülejäänud toa. On hoogsaid hommikusi ruume, täis tõttamisi. On ruume, milles võnguvad meditatiivsed või soojusest kantud meeleolud. Ja on toad, milles on sees mälestused kallitest inimestest. Nõnda on "Passenger Seat" uskumatult universaalne ning kasutajasõbralik kogemus, mida võib julgelt soovitada üsnagi laiale kuulajaskonnale.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.