Sai oodatud ja õnneks mitte liiga kaua. Järjekordne rikkalikult avastamisrõõmu pakkuv Vaiko Epliku kauamängiv on käes. Eplik nagu Eplik ikka, oma ilmeksimatult äratuntava kõla- ja käekirjaga, kuid jätkuvalt leidlike meloodiakäikude, tekstide ja seadetega. Ning tema alatasa helge-hellast teravalt iroonilisse ja sealt tagasi looklev tundemaastik. Tumeda ja heleda, puhta ja porise, kriipiva ja paitava vahel kiikuv kõlalaine. Kuuleb ühiskonnakriitikat ja enesesse süüvimist. Naljaga pooleks tögamist ja ehedat enesepaljastust. Ikka ühemehebänd ja looming, tasakaaluks meeshääle kõrvale ka naisvokaali. Veel üks plaat, mille lõppedes küsib kuulaja tahtmatult – kuidas ta seda teeb?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.